Armas koolipere
Oleme kõik kooliinimesed - haridus on läbi aegade toitnud meie mõistust ja hinge. Kuusalu kool on minu jaoks saanud täiesti oma kooliks – ta on südames minu kool. Ta on kool, kus on ikka õpitud ja õpetatud, kus alati õpitakse ja õpetatakse, kus tehakse kõik selleks, et kogu kooliperel oleks hea ja kodune olla.
Maailmas ei ole suuremat rõõmu kui armastusega tehtav töö, armastusega elatav elu. Sellega seoses tahan teile rääkida ühe loo.
Ühel väikesel paepealsel maal elas kord Armastus. See oli ilus paik elamiseks.
Üle maa kummus sinine taevas, leivavili võrsus mustas mullas ja talvel kattis kõike valge kohev lumi.
Ükskõik, kes sellel maal eales ka ei valitsenud ja, mis siin ka ei juhtunud. Armastus oli kõikjal, oli tanumatel, oli lävedel ja oli kambrites.
Inimesed, kellele Armastus pikalt ja sügavalt silma vaatas, puhkesid justkui õitsele.
Armastusest sündis häid tegusid ja õnnelikke lapsi.
Armastus säras rõõmust, nähes tugevaid kokkuhoidvaid peresid.
Armastus aitas ka siis kui inimestel oli raske. Kui vaja, siis silus ta kortse inimeste laubal, kui vaja, pühkis nende silmanurgast nukrusepisara.
Ta sosistas kõigile kordamööda kõrva, et selle ilusa paepealse maa inimesed on tublid ja visad, on seda alati olnud, ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Armastus kordas ammutuntud tõdesid, et elu ei peagi kerge olema, ja et see, mis ei tapa, teeb tugevaks.
Ta hakkas tegema inimestele tillukesi kingitusi – unustas nagu muu seas padjale ilusaid unenägusid, huultele helli sõnu ja põskedele naerulohukesi.
Armastus oli õnnelik, sest ta nägi, et inimesed hindavad seda, mis neil on.
Armastus on meie inimesi aidanud varasematel aegadel, ta aitab meid kõiki ka praegu.
Oleme õnnelikud, et meil on keda armastada ja, et on olemas need, kes meid armastavad.
Soovin kõikidele, et ikka jätkuks armastust, jätkuks rõõmu, soojust ja ühtehoidmist.
Head uut algavat kooliaastat!
Vello Sats